| Title | : | Ringmäng ehk aedniku 12 kuud |
| Author | : | |
| Rating | : | |
| ISBN | : | 9916646953 |
| ISBN-10 | : | 9789916646953 |
| Language | : | Estonian |
| Format Type | : | Hardcover |
| Number of Pages | : | 112 |
| Publication | : | Published May 1, 2022 |
Autori omamoodi mõttepäevikus-mälestusteraamatus on kaasteelisteks kõik Eeva Pargi aiad ja kodud lapsepõlvest kuni tänapäevani, pereliikmed ja tuttavad, lemmiktaimed ja lemmikloomad, looduselamused, tervis jpm. Elu ja unistused nõnda, nagu need on olnud. Pisut on siin ka autori luuletusi.
Teose iseloomustuseks lisan katkendi peatükist "Oma aia loomine". "Iga aed saab kusagilt alguse. Ning see algus on hoopis kaugemal ja sügavamal kui see ajalooline hetk, kui me ise lõpuks õnnelikuks aiaomanikuks saame. Minu puhul on mu algaed, see, kust mu aiavajadus üleüldse tõukub, mitte mu Tallinna Nõmme kodude liivases pinnases, vaid hoopis Viljandimaal, tookord veel tõeliselt suurte metsade veerel asuv taluaed, mille rajas mu vanaisa Johan Nurme. Andes 1938. aastal, siis veel täies tegutsemisjõus mehena, perekonna talu üle oma vanimale pojale, eraldas ta endale ja vanaemale vanaduspäeviks talumaade serva maatüki, millele ehitas koos kõrvalhoonetega väikese maja, ning rajas sinnagi (just nii nagu enne Kiini talu peremehena) kohe ka suure õuna- ja marjaaia. Õunapuid oli üle neljakümne, nende vahel kartulivaod, kus aeg-ajalt, üle mõne aasta, õõtsus kuldsena ka teravili. Vähemalt nii on see säilinud mu mälupildis."
Eeva Park leiab: „Mul on tunne, et selline „oma aed“ vastabki eestimaises mõtteilmas ehk kõige enam meie luulest tuntud „oma saare“ igavese otsimine kujundile, sest mitte kunagi ei saa ta ju lõpuni valmis, alati on midagi seal puudu, midagi teha, ning mis veelgi olulisem, meie aiad ka haihtuvad, kaovad ajatormides, nii et lõpuks märgivad mõne aia asukohta vaid paar vana tamme ning metsistunud kreegi- ja sirelipadrik.
Ringmäng ehk aedniku 12 kuud Reviews
-
Väga meeldiv kiire ladus lugemine: mõtisklusi aedadest ja aiandusest, iga kuu kohta üks luuletus ja killukesi proosat. Mille üle kõik mind mõtisklema paneb on aga, et peab ju ometi olemas olema viis pidada aeda, ilma et see varem või hiljem areneks mingiks edasijõudnute sõjakunstiks. Eeva Parki teos ei ole seejuures eriti sõjakas - kuigi võitlusest rohu, oblikate, sirelite, muttide jms-ga on möödaminnes ikka juttu nii siin kui seal - ent kogu see mullegi igast küljest tuttav aiapidamine kui lakkamatu lahing umbrohu, kahjurite, kõigepealt selle nimel, et mõni taim ellu jääks, ja siis selle nimel, et ta liiga hästi ellu ei jääks, kumab igatepidi läbi, selline see aiapidamine meil lihtsalt on? Suvi on üks lakkamatu töörügamine ja siis talvel jõuab puhata...
Just võitluse mentaliteedist räägin ma mitte sellest, et tõesti, kui tahta tulemust (mingi vili näiteks), siis on vaja astuda teatavaid eelnevaid samme (külvamine, katmine, harvendamine jne, sõltub taimest). Ma mõtlen, et kas see peab tingimata olema lahinguväli? Meil ei ole see ju enam elu küsimus - enamasti - et mitu kartulit sa saad ja mitu kaalikat ja kas veab ületalve välja. Aga noh üsna hiljuti veel oli, ju see on meeles. Ja muidugi iga kell hindan üht aeda, milles midagi kasvab, lagedale nuditud muruplatsile. Aiad.
Eeva Park tundub oma aedadest suurt rõõmu tundvat, mis on juba hiiglaslik samm edasi. -
Ilus raamat, nii kujunduse kui sisu poolest, armsate viidetega Karel Capekile ja Eeva enda luulele. Siit on midagi raske "välja võtta", sest kõik on nii ilusasti omavahel seotud ning moodustab pidevalt just sellise ringi, mis aina otsapidi iseenese juurde tagasi jõuab.
Jänesel, kus Eeva elab, on eriline hõng, mida olen ka ise kogenud. Ühest küljest nagu keset väljasid, teiselt poolt metsaga piiratud, majast sobivas kauguses mõnusalt sügava tiigiga. Tahaks, et oskaks ka ise ühel päeval oma mäestused erinevatest kohtadest sel moel kokku koguda nagu Eeva raamatus. Sest tõepoolest, nii nagu hävivad asjad, kaovad aegamööda ka kohad, mis meile on kallid olnud. Kui õnnelikud on need, kes võivad ikka veel seada sammud oma lapsepõlveaegse suve- või maakodu poole ning leida eest tuttava paiga, tuttavad lõhnad ja tuttava aia koos koduste taimede-puude-kividega.
Kui me ei suuda enam mäletada-meenutada seda, mis on olnud ning mis meid on kujundanud, kaokski midagi väga olulist meie olemusest. Praeguses kiirustamise ajas on tihtipeale tunne, et nii juhtubki. Just sellepärast igatsen ma igal suvel Hiiumaale, vanasse Aino Kalda suvemajja, mis nüüd on juba ammugi muuseum, ent minu lapsepõlves oli mulle ka suvekoduks. Sinna jõudes astun toast tuppa, vaatan sahvris ja "püssitoas" (ärge minult küsigegi, miks seda nii kutsuti) ringi, imetlen pikliku toa aknast vaadet kaunile murule, mis veel mõned aastad tagasi oli pigem aasalilledega heinamaa. Muuseumitoas pistan nina korraks ühte kappi, mis aastast aastasse hoiab endas sama lõhnabuketti. Nii saan hetkeks välgukiirusel reisida oma lapsepõlve. Kui keegi seda kappi kunagi koristama peaks, oleks see minu jaoks hindamatu kaotus.
Sellised mälestuskillud. Eeva Pargi omi soovitan kõigil lugeda, eriti just neil, keda samuti aianduspisik on nakatanud. Aga ka teistel - just selleks, et mõtiskleda iseenda ning üleüldiselt inimese ajaringist, eluringist, meie enda ümber loodud ruumist ning mälestustest, mida me oma erinevatest aedadest ja elukohtadest kaasa oleme saanud. -
Eeva Park on mulle alati sümpaatne tundunud nii isiksusena kui autorina. Ta on kuidagi õrn ja tugev ühtaegu. Ilus seest ja väljast. Hõrk vaevutajutav huumor, tundlik silm. Mulle on kõik ta raamatud meeldinud.
Ja lugu, see on lihtne lugu, kaheteistkümne kuu jooksul peetud mõttepäevik, mille selgroog on oma aed, aga juured jooksevad muidugi lapsepõlve ja isegi vanavanemateni, aga ka sellesama talu taastamise aega mõni aastakümme tagasi. Palju tööd on seljataga, tohutut hullumeelset rassimist. Ja ise peab autor end loomult laisaks inimeseks, kes vedeleks vaid voodil ja loeks. Enam ta ei soovi teha palju tööd. Tal on haigus, see haigus pole kordagi fookuses, aga tuleb vahepeal ikka jutuks. Nüüd on ta pigem vaatleja ja tagasivaataja. Märkan lugedes, et tema loodusvaatluste stiil on Fred Jüssiga sarnane, samamoodi saab pisikesest detailist sümbol, mis kasvama ja hinges valutama hakkab.
Siinseal on ka mõni asjalik tarkus (kuidas teha head õunakooki, näiteks) ja see ei mõju võõrkehana.
Ja raamat ei mõju ka kuidagi nukralt. Elu ringmäng, nii ju ongi, igale sügisele järgneb talv, puhkus, ja siis uus kevad. Selle tajumises puudub surmahirm.
Nende põgusa 100 lk peal oli mul palju äratundmisi, muudkui noogutasin sisimas "mina ka, mina ka!" Kui autor läks padjaga suveööl õue magama ja uinuda ei suutnud... või kui ta oma suitsusaunas meeliskles, lõhna käis nuusutamas, aga enam seda kütta ei saanud...
Ma olen ka mõneti sarnase raamatu projektis ju osalenud, "Meie taluelu" ja "Meie maaelu" on sarnased "Ringmängule". Aga need "Meied" on kuidagi toekamad ja "Ringmäng" on hõrgum. Iga peatükk algab luuletusega.
Ilus inimene, Eeva Park, loodan, et tema ringmängus on ees veel palju aastaid ja tuleb veel häid raamatuid. -
Niiviisi, peatükk peatüki haaval hargneb lahti üks elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Oma eri kodude aedu võrreldakse alati ühe algaiaga, aia ideega par excellence, Eeva Pargile on see Viljandimaal asunud vanaisa Johan Nurme talukoht. Otsekui märkamatult voolib selle nüüdseks hävinud aia filosoofia tema järgmisi aedu – millegipärast rajab autor oma koju hiiglasuure kolmekümne istikuga õunaaia ja samasugused vägevad kuusehekid, mis talvised külmad tuuled kinni peaksid, nagu Piiroja talus. Ja mitte niisama hekid, vaid hekid, mida peab pügama elu ja tervist kaalule pannes. (Iga laisa aedniku käsiraamat ütleb: ära raja pügamist vajavaid hekke, vaid ainult vabakujulisi. Aga eestlane pole ju laisk aednik, oh ei!)
https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...
