Minu kuninglikud kaelkirjakud by Eeva Park

Minu kuninglikud kaelkirjakud Reviews

• 
  Mae Lender

  Eeva Park on mulle alati meeldinud, sest mu nägemust mööda on ta kõige Naisem Naine üldse meie kirjandusmaastikul. Nii elus kui kirjanduses. Ja samas, milline elusaatus! Seda kõnealust raamatut lugedes toimusid mu koduses hommikukohvilauas elavad arutelud... autorist endast, tema emast (Minni Nurme), isast (Aadu Hint), isa eelmisest naisest (Debora Vaarandi), vend Päärnast jpt. Ühel hetkel jõudsin isegi mainida, et kuidas on see võimalik, et Eeva Pargi kogu elu on olnud täis nii dramaatilisi käänakuid ja kirkaid värve, et kuidas mõnele ikka on "antud", või kui palju mõjutab seesugust tunnet autori oskus sulega ümber käia. Mõni aeg hiljem, ühes kirjakohas aga imestas autor umbes samamoodi oma emast kõneldes. Ikkagi, käbi ei kuku kännust kaugele.
  
  Minni Nurmega meenub mulle eelkõige tema hävinud kodutalu asemel olev mälestusmärk. Ma ei ole enam päris kindel, kas see konkreetne kord oligi mälestusmärgi avamine või lihtsalt mingil ümmargusel aastapäeval organiseeritud õpilaste kohaleviimine. Ma ei leia praegu põgusal otsingul kahjuks ka selle mälestusmärgi avamise aastat... igatahes käisin ma sel ajal Kõpus koolis ja kuhugi süngesse metsa meid viidi :) Pärast seda jäin Minni Nurme nime aastateks kartma :) Nüüd näen siit raamatust väga kauneid ja õrnu luulenäiteid - millised vastuolud! Piirojast ja selle mõjust Nurmele ja tema loomingule on siin palju juttu. Ilusat juttu, ma toonitan.
  Kui Päärn mõneks ajaks Kõpu kanti kolis, siis ei seostanud ma vist teda kuidagi Minni Nurmega. Nende perekond oli üks hoopis teistsugune "valguskera" Kõpu kogukonnas.
  
  Šokeerivat oli siin raamatus samuti üksjagu, kõige enam vist see, mis puudutab Tuglaseid... Selles valguses tahaksin suisa Elo Tuglase päevikud üle lugeda, kuigi teeksin seda nüüd ilmselt sootuks teise pilguga... Pidi vast ikka jõletu inimene ta olema. Kuigi jah, sageli on tõde kusagil seal vahepeal. Ja ma saan aru, et Aadu Hindist kõneldes ongi pidevalt pildis vaid äärmused.
  
• 
  Kitty

  alguses lõi see raamat mul veidi jalad alt, sest hüpati kohe sündmuste keskpaika, nimetati hulka tegelasi eesnimepidi ja ma polnud kindel, kas see kõik peakski loetav olema ka siis, kui ma juhtumisi ei tea, kes olid Minni, Aadu, Debora ja Peeter, ja kuidas nad omavahel ja kuidas Eeva Pargiga seotud olid. (juhtumisi ma teadsin üsna uduselt. andke andeks, aga kõik need kirjanike omavahelised suhted ja abielud, neid kogunes juba enne minu sündi nii palju, et ma tõesti ei ole jõudnud kõigil järge pidada.) veidi oli kiusatus ka lihtsalt edasi lugeda ja vaadata, kas asjad selginevad iseenesest, aga noh, lihtsam oli korra googeldada.
  
  aga siis läks kõik edasi väga libedalt, hästi mõnus-meeldiv lugemine, ilma suurema kiusu või klatšihimuta, mis sedasorti raamatuid vahel varjutama kipub.
  
  ja lõpuks oli see ikkagi raamat kirjanik Minni Nurmest, kellest ma seni tõesti teadsin ainult nime, aga sain siis nüüd teada, kuidas ta elu muidu oli ja milline ta oli emana ja milline kirjanikuna, palju lüürilisi luulenäiteid oli ka juures, mulle täitsa meeldis. kõik need teised lood ja tegelased olid sinna pigem nagu taustaks, isegi Debora Vaarandi osa, millele oli ka üsna palju mahtu lubatud. meeldis minipeatükk Teet Kallasest, aga ka see oli ju ikkagi pigem jälle üks lugu Minnist, mitte niivõrd Kallasest endast, kellega ju jääbki tutvumata :)
  
  ja ilus pealkiri on sel raamatul; jäetakse muide täiesti lugeja interpreteerida - või on see mingi viide kuskile mujale, mida ma ära ei tabanud? - raamatus endas igatahes pole kaelkirjakutest sõnagi.
• 
  Signe

  Mul on meeles varasemast see avameelsus, millega autor oma vanematest ja eriti nende lahkuminekust on kirjutanud. Tookord see häiris pisut ja alustasin uut raamatut kerge eelarvamusega. Aga täiesti põhjendamatult!
  Raamat on hea, helge ja soe mälestus peamiselt tema emast, Minnist ning tolleaegsest kirjanduselust, tuttavatest, sõpradest. Loomingust ja mälestustest. Nii nagu mälestustest kirjutatakse eas, kus lisandub faktidele toredaid lugusid ja nostalgiat. Avameelsust on ka selles teoses aga see on hillitsetum, vihjetena ja delikaatsem. Palju on teksti pikitud luulenäiteid Minni Nurmelt ning koos mälestustega muutuvad nood katked nii elusaks ja ilusaks.
  Ainult lõpp oli kuidagi ootamatu. Miks see norrakas ja kuidas seda seostada üldpildiga. Ajalehesaba kui ajastule iseloomulik nähtus?
• 
  Krista Esta

  Ühe sõnaga: lugemiselamus. Raamatu kese on Minni Nurmel, Eeva Pargi emal, aga tema kaudu saame tuttava(ma)ks ka terve põlvkonna Eesti kirjanduse tuntud nimedega - Debora Vaarandi, Aadu Hint, Rudolf Sirge, Betti Alver, Tuglased jne. Mõnest on kirjutatud rohkem, teised käivad läbi vilksamisi. Lisaks on see korraga nii ühe pere, ühe riigi kui ka ühe rahva lugu.
  Imetlen Eeva Pargi oskust kirjeldada olnut ja inimesi neutraalse kõrvalvaatjana, hinnanguid andmata. Jah, autori veendumused ja tõekspidamised kumavad läbi, aga ta jääb teiste suhtes lugupidavaks ja väärikaks. Kuigi nii mõnegi kohta, alustades Aadu Hindist endast, tahaks öelda, et igavene mölakas, Elo Tuglas - no on ikka uss - jne, siis hinnangute andmise jätab autor lugejale.
  Aeg ja riigikord, kus need inimesed elasid - ikka lootes, et midagi muutub, tulla Soomest tagasi siia "puuri" - ometi andis see vähenegi vaba maailma õhu hingamine taas jõudu jaksata. Kirjanike Liidu koosolek, kui Minni Nurme taheti sealt praktiliselt välja heita ning kus tema abikaasa Aadu Hint lihtsalt vait oli, toob kananaha ihule.
  Kuidas tuli üks kuue lapse ema, luuletaja ja tõlkija (nt "Onu Tomi onnike" on tema tõlgitud) toime igapäevase olme, keeruliste suhete ja põlu all olemisega. Milliseid valikuid ja kompromisse keegi tegi - mõtlemisainet jagub tükiks ajaks.
• 
  Vairo

  Kirjaniku mälestusteraamat, eelkõige lapsepõlveajast. Kõige rohkem tähelepanu saavad: kirjaniku isa Aadu Hint, kirjaniku ema Minni Nurme, isa eelmine abikaasa Debora Vaarandi. Peamiselt saab seda teost võtta kui kirjaniku ja luuletaja Minni Nurme elulooraamatut, lisaks on välja toodud mitmed tema kirjad ja luuletused.
  Erinevaid kirjanikke ja luuletajaid on mainitud läbi raamatu päris palju, nii et peale raamatu lõppu oli tunne, et olin saanud heas mõttes kirjanduse üledoosi.
• 
  Reijo Roos

  väga nauditav lugemine!
  
  no ikka annab imestada et kes on kelle ema ja kes kellega kohtunud on. eeva parki isa on aadu hint, mida! ja ta käis väiksena tuglastel kylas, mida?!
  
  eeva kirjutas hästi palju oma emast, mis oligi siuke yhekskend prosa kogu raamatust, nii et vahepeal tundus, et tasakaal on natuke paigast ära, aga see on ka arusaadav ning see oli see-eest ikka väga põnev!
• 
  Piret

  Väga hea, üks paremaid sellest sarjast. Soovitan.
• 
  Ingrid

  Segu perekonnaajaloost ja möödunud sajandi kirjandusklatšist. Mulle meeldib, kuidas Park kirjutab, aga see raamat on pigem muljete ja mälestuste talletamise vahend kui läbimõeldud alguse, lõpu ja ideega teos.
  
  Kõige suurem rõõm oli Minni Nurme luuletuste üle, mida teksti vahele oli pikitud. Ma pole teda seni lugenud, aga nüüd küll tahan.
• 
  Ireene

  Midagi väga liigutavat oli selles. Ja samas kohati ju isegi hirmus, aga kuidagi selle elukesega hakkama peab saama.